Paljud keevitusprotsessid vajavad metallide kokku sulatamiseks kõrgeid temperatuure. Protsessitüüpe kirjeldatakse tavaliselt soojusallika tüübi järgi, nt. gaaskeevitus, kaarkeevitus.

Keevitamisel on üheks peamiseks probleemiks see, et mida kõrgemale metallide temperatuur tõuseb, seda kergemini nad atmosfääriga reageerivad. Kuuma metalli atmosfääri eesti kaitsmise meetod on teiseks oluliseks protsessitüüpi iseloomustavaks jooneks. Võtted varieeruvad räbukatetest, mis moodustavad kaitsva slaki kuni inertse gaasi kaitsekihini. Mõningatel juhtudel eemaldatakse atmosfäär vaakumeeria abil täielikult.

Osad protsessid on välja töötatud spetsiifiliselt määratletud rakenduste jaoks, samas kui teised on paindlikumad ja laiaulatuslikult kasutatavad. Kuigi keevitamist kasutatakse tavalistelt sarnaste ja ka erinevate metallosade liitmiseks, kasutatakse seda ka üha sagedamini kulunud või viga saanud detailide parandamiseks ja rekonstruktsiooniks.

Üha sagedamini on hakatud katma ka päris uusi detaile, kaitsmaks pindu rooste, kriimude, löökide ja kulumise eest.

Kaarprotsessid võeti esmakordselt kasutusele 19nda sajandi lõpus ning need on jäänud senini kõige populaarsemaks ja enimkasutatavaks keevitustehnoloogiaks. Nagu nimigi ütleb, on soojusallikaks elektriline kaar keevitatavate detailide ja metallelektroodi vahel. Soojuseks muundatud elektrienergia annab kaaretemperatuuriks umbes 7 000°C (10 000°F), sulatab ja liidab metallid.

Varustuse suurus ja keerukus võib varieeruda, ent põhiliseks kaarprotsesside eripäraks on see, millist kaitsemeetodit kasutatakse ja millist sulav- või täitemetalli kasutatakse. Kaarprotsesse alla kuuluvad käsitsi metallkaar-, gaasiga metallkaar-, gaasiga tungstenkaar- ja sukeldunud kaarkeevitus.